1982-1990

16.juulil 1982. aastal tähistati Tallinna Vanalinna Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse moodustamise 10. aastapäeva. Korraldati kontsert ja ratsahobuste paraad Raekoja platsil ning etendus kohtumõistmisest oma endise talupoja hukanud Johann von Üxkülli üle raekojas 1535. aastal. Kuldjala tornis toimus foto- ja lastejoonistuste näitus. Samal päeval peeti Kinomajas konverents restaureerimisega seotud ametnikele. Alguse sai Vanalinna päevade traditsioon.

Kaheksakümnendate aastate õhustikku on käsitletud kui stagnatsiooni. Kõik ühiskonnaelus toimuv püsis kuni aastakümne viimase kolmandikuni kommunistliku partei ja riigi repressiivorganite järelvalve all. Ürituste korraldamiseks tuli läbida arvutuid kooskõlastusi, ületada parteinomenklatuuri vastuseisu. Ometi suutsid Vanalinna päevade korraldajad algatada aasta-aastalt populaarsust koguva ettevõtmise, mille rahvuslik suundumus kasvas kaheksakümne kaheksandal aastal veretu konfrontatsiooni tipphetkedeks öölaulupidudel kõlanud isamaalistes lauludes. Vanalinna päevad said selleks aknaks, mille kaudu leidsid võimaluse eneseväljenduseks paljud noored ja tegusad inimesed. Ja kuigi vanalinna tänavail jalutas ka Vanalinna päevade ajal arvukalt okupatsiooniarmee sõdureid ja ohvitsere, tundsid pidulised hinges vaid juubelilaulupidudega võrreldavat ülevust.

Vanalinna päevade kestvus ja ürituste arv kasvasid. Juba 1983. aastal vältavad pidustused terve nädala, 27.juunist 3.juulini. Kasutatakse üha uusi esinemiskohti. Müüriankur leiab koha Vanalinna päevade ametlikul vapil.

1985. aastal peeti vanalinna päevade raames rahvusvaheline kollokvium "Arhitektuurimälestiste kaitse ja tänapäevase kasutamise probleemid", kus 25 välisriigist saabunud delegaatide hulgas osalesid UNESCO mälestiste kaitsenõukogu president Michel Parent ja täidesaatva komitee liige Andras Roman. 1.-8. juunini toimunud Vanalinna päevad omandasid rahvusvahelise mõõtme. Esimest korda kasutati kontserdipaigana 1984. aastal tornikiivri saanud Niguliste kirik-kontserdisaali.

1987. aastal avati "Kodulinna" maja ning Muusikamaja Uuel tänaval.

1988.aastal osalesid vanalinna päevadel külalisesinejad Soomest, Poolast, tolleaegsest Saksa DVst, Lätist, Leedust, Armeeniast ja Aserbaidþaanist. Üha kriitilisemaks muutuva ajastu märgina toimus Raekoja platsil kaagikohus ning Harjumäel kõlasid "Laulurinde" kontsertidel ühiskonnakriitilised laulud. "Aara" huumorihoovis kõneldi pila ja naljalugusid, mille esitamise eest veel mõned aastad tagasi oleks võinud kinnipidamiskohta sattuda.

Peale kuuendate Vanalinna päevade korraldamist hakati kõnelema vajadusest kvaliteetsema ja ajaloolise taustaga harmoneeruva meelelahutuse järele. Esmakordselt kõneldi ka ajakirjanduses Maikrahvi valimise tava elluäratamisest ja rüütliturniiride sobivusest Vanalinna päevade kavva.

1990. aastaks, Eesti okupatsioonist vabanemise eelõhtul, olid Vanalinna päevad nii mõnegi arvustaja meelest oma rahvusliku impulsi minetanud. Ometi leidsid ka kõige karmimad kriitikud, et rahvas väärib oma pidu.